Lõpuks ilmus

Preeriakoja blogis on enim tähelepanu saanud vend ilves. See ei ole meelega nii, aga ilmselt mitte ka kogemata. Lihtsalt ilvesed ise on oma aktiivse ja julge kohalolekuga andnud põhjust neid märgata. Ilmselt antakse märku soovist meie vapiloomaks saada. 

Kui seni oleme muudkui igasuguseid tegutsemisjälgi saanud uurida, siis nüüd lõpuks, 26. juunil ilmus üks ilves ise täies hiilguses.

Hetk oli lühike, aga ilus. Tee servas ukerdas taas kord üks vapper halljänes. Kuna on teada, et meie jänesed on üsna julged, siis oli vaja mõõtma minna, mitu meetrit julgust sellel on ehk mitme meetri peale ligi lubatakse. Mõõtmised jäid seekord ca 60 sammu peal pooleli, kuna paarkümend sammu jänese seljatagant ilmus ootamatult võsast teepeale miski suur loom. Ilves!

Oli tõesti suur loom. Astus keset teed, märkas jänest, võttis madalstardi asendi. Jänes hüppas teepervelt võpsikusse. Ilves jäi. Sättis ennast mõneks ajaks tee äärde põõsa varju ootele. Mõne hetke pärast kadus muidugi tema ka. Kogu lugu suhteliselt varasel õhtupoolikul, umbes sel ajal, kui päike veel päris kõrgel Pärnu ranna ja Matsalu lahe vahepeal on. Ja meie laagrist ainult kolmsada sammu.