Nomaadijutt

Ilmategija

Ilmateade ja ilmaprognoos, ilm.ee ja yr.no. Nii me kerime päevast päeva ja aastast aastasse. Elu läheb, aga meil on alati vaja seda õiget ilma. Ilma õige ilmata ei saa minna sinna, planeerida toda ja teha seda. Miks see nii on? Miks me oleme ilmasõltased? Reisi planeerimine, matkarajad, seiklused ja seenelkäik, grillpidu ja jaanipäev, kõigi juurde käib murelik ilmaprognoosi skrollimine. Minna või mitte minna? Teha või lükkame edasi? Kõik meie metsa-, hoovi- ja õuetoimingud kipuvad kohe minema postpone või siis juba enne toimumist läbikukkunuks kuuluma, kui ilm ei ole see õige. Alljärgnevas saamegi teada, kuidas panna ilmaga alati pihta ja toimetada oma elu rahulikult õnnelikus ilmas.

Milline see õige ilm on? Ja palju seda õiget ilma on?
Ilus. Täpsemalt kirjeldades, ilusa ilma püha kolmainsus on – kindlasti soe, pigem tuulevaikne ja kuiv. Vastavalt statistikale on meil aastas keskmiselt iga viies päev päikeseline. Seega nädalas keskmiselt 1,4 päikeselist päeva. Need päevad jaotuvad muidugi nii kuidas jumal juhatab. Murphy seaduse järgi langevad need päevad kindlasti tööpäevadele. No ja ega siis terve päev ei pruugi päike paista. Võibolla tunnike jutti ja pärast veel jne. Murphy järgi on see see tund, kui sa oled kinos või keldris või kaubanduskeskuses. Kui nina välja pistad, siis juba ladistab sadada.

Hea küll, kevad- ja suvekuudel on selle statistika järgi keskmiselt umbes iga kolmas päev päikeseline. See juba läheb, tühistame ülejäänud aasta ära ja paneme kogu õuetegevuste panuse ajavahemikule aprillist juulini. Saame 4 kuud tõenäosust üks kolmele, et ilmaga veab. Ei, aga oota! Päike tähendab ainult seda, et vihma või lund ei saja. Keegi ei ütle, et samal ajal on ka tuulevaikne ja soe. Pigem on, aga ei pruugi. Nii et meie tõenäosus ilusale ilmale pihta saada kukub ikka tagasi kusagile sinna vene ruleti revolvritrumlisse. Ütleme siis nii, et keskmiselt aastaringi peale kokku saame loota, et revolvritrumli 6 pesast üks on laetud ilusa ilmaga ning kevadsuvel kaks ehk tõenäosus 1/3. Ja ikkagi jääb meile loterii, sest trumlit ei keeruta meie vaid atmosfääri termodünaamilised protsessid. Ja nii kordubki see “läheks ei läheks, teeks, ei teeks” aastast aastasse.

Kes on ilmategija?
Selleks, et ise ilma teha, tuleb kõigepealt aru saada, kes seda praegu teeb. Kes on see lurjus, kes teeb meile kogu aeg seda stabiilselt sitta suusailma? On see ilmatüdruk Karmen Mai Karus või sünoptik Taimi Paljak? Nemad ka. Aga tegelikult mõjutavad ilma peaaegu kõik inimesed, kes kuulutavad ainult ühte tüüpi ilma ilusaks. Eriti kõvad halva ilma tegijad on aga just need meie hulgast, kes võtavad pidevalt ilma üle viriseda ja joriseda. Tead küll neid tüüpe, kes ülistavad palmisaare kliimat ja virisevad iga kord, kui keerab külmaks või sajuseks. Ja kui nad on ise parasjagu pagulased kusagil sealsamas palmisaarel, siis nad kekutavad ja kahjurõõmustavad, kui meil siin maarjamaal peaks samal ajal olema korralik siber ja tsunami. Ja siis me läheme ise sellega kaasa ja teeme järgmine kord ise täpselt seda sama ehk saadame kusagilt päikese alt sarkastilise õhusuudluse oma kodustele kaasmaalastele. Ja meie, kodused kaasmaalased, paneme like ja süda ning elame, mitte praegu ja siin vaid kusagil unistuses olla seal. Miks me lubame sellistel ilmazombidel oma ilma teha? Miks me läheme kaasa selle peavoolu hullusega ja laseme vähemalt 2/3 kogu oma elust morjendada arusaamisel, et meil on pigem jälle see halb päev, kus midagi ei saa teha ja kuhugi ei saa minna. See hea ilm ei kõlba tegelikult eriti millekski muuks, kui rannatoolis vedelemiseks. Ja kui me vaid selleks tegevuseks sobivat ilma peame selleks kõige paremaks, siis see räägib meie kohta nii mõndagi.

Ise ilma tegija
Täna on 3. aprill 2024. Eelnevatel päevadel on aina kogunud hoogu linnulaulust rõkkav kevadine soe. Inimesedki on ninad päikesest pruuniks saanud, sinilill ja paiseleht, lõoke, laulurästas, kuldnokk, kasemahl jookseb, konnad seiklevad maanteedel. Ja nüüd, täna – lumi, torm, rõske ja külm, linnud on vakka, konnad on kadunud, sinilill ei tee õisi lahti. “Rõve ilm” teatab üks sotsiaalmeedias, teine sekundeerib, “me õnneks reisil”, ilmateadustajagi lohutab, et kusagil seal tulevikus paistab jälle lootuskiir. On siis nii halb või? Astun mina hommikul uksest välja, tuul. Viimaste päevade aina ohtramat linnulaulu pole enam kusagil. Musträstad keksivad vähese lumega hoovis otsides palukesi rohuliblede vahelt ning tuletades meelde, et kevad ei olnud uni, alles eile nad laulsid kõik kooris. Tuul puulatvades. Põnev, milline ootamatu vaheldus. Jõuan metsarajale. Jäised lumekristallid maanduvad ainult sellele ilmale omase klõbinaga viimastel päevadel kuivada jõudunud pruunidele puulehtedele. Tuul kohiseb ja kõigutab puulatvu. Üksiku tihase hoiatushüüd. Kõik on nii teismoodi – tormine vaikelu, õhk on kuidagi värske ja pisut karge. Metsa alla tormiilid ei ulatu, ulub vaid latvades peakohal. Ja kusagil on teadmine, et kõik see kevadmöll, mis oli eile, on ikka siin. See ei ole talv, see on hetkeline tardumus. Tardumus tormis. Tõeline meelerännaku ilm. Aprillis sellist vahel ikka teeb, kuid võib juhtuda, et see on ainus selline. Järelikult seda võimalust, seda tunnet ja kogemust ei tasu ukse taha jätta. Järgmist sarnast saab ehk alles kusagil sügisiilides kogeda, aga see on siis ikkagi juba midagi muud, siis on sügise lõhnad. Sügise tormis ei ole seda ajutist looduse tardumise tunnet, seal on taandumine. Seegi omamoodi võimas meeleline kogemus. Aga täna siin tajub meel toimunud muutusi ainult sellele hetkele omasel moel. Keha kohaneb jahedusega, põsed õhetavad, kuid riided on soojad. See on eriline kulgemine selles hetkelises tardumuses.

Selliseid “halva” ilma imesid on tegelikult meil kõigil küll ja veel. Need hetked, kui me kõik koos oleme külmast paduvihmast tuppa jooksnud, koos rõõmustanud märjaksaamise ja tuppa jõudmise üle. Ilma selle vihmata poleks meil seda ühist ja jagatud rõõmutunnet. Või külmanäpistavas talves lõpuks koja kuuma lõkke ääres tulle vahtides, vaikides ning koos kõik ühte ja sama mingisugust ürgset tunnet kogedes. See tunne on justkui nii tuttav, samas ei meenu millal ja kus. See üleelamise ja hakkamasaamise vaikiv ja sügav sisemine rahu – ürgne tunne meie geenides, ajast mil meie eelkäiad kogesid seda igapäevaselt. Või sombuse ilmaga rabapäikesetõusul, kus päikest ei näegi, vaid pilved kihutavad ja valgus pilvede vahel mängib ja veetilgad vaevakasel helgivad pärlitena. “Ilusa ilmaga” ei oleks need vaated meile võimalikuks saanud ja need tundespektrite kontrastid ei oleks meid ulatunud puudutama.

Vaid siin põhjamaa heitlikes ilmades on meil võimalus oma keha ja meelt kosutada sellise vaheldusrikusega. Kogeda ja tajuda, käivitada kohanemisreziim ja saada hinge põhjani premeeritud selle ühe ja ainsa ürgse hakkamasaamise eufooriaga. Mingem kõik just nende kõige “halvemate” ilmadega välja. Püüa seda kõike kui elamust, kuula, kui sümfooniat, vaata kui etendust, mida ainult siinne heitlik maanurk sellises rikkuses pakkuda suudab. Ja meie oleme selle sees, osa sellest. Meie oleme selle ilma lapsed. Õnnelikud, julged ja uudishimulikud pärismaalased.

Parim ilm on maailm. Iga ilmaga.



Scroll to Top