Indiaanlased ja pärismaalased. Euroopa indiaanlased ja päris Maalased

Igat indiaanlast kiputakse Euroopas pidama taimetargaks, šamaaniks ja õpetajaks. Iga haritud eurooplane ajab kõrvad kikki ja silmad punni, kui lavale astub indiaanlane. Kõige parem oleks, kui tal oleks suled peas, rind kummis ja rohkete helmestikanditega nahkneriie seljas. Ja, kui ta ütleb avalauseks midagi võõras indiaanikeeles, siis on ta päris päris pärismaalane – tark, uhke, julge, kiire ja osav pealik, jahimees ja sõdur.

Aga, kui ta tuleb nagu iga teine ameeriklane, teksapükste ja t-särgiga? Siis peab ta veidi rohkem pingutama. Ja kui tema t-särgi alt paistab kummis rinna asemel punnis kõht? siis on tal juba natuke eelnevat reklaami vaja, et valge mees usuks, et ta on ikka päris, päris – tark ja uhke ja … 

Olgu, müts ei riku meest ja teksapüks indiaanlast.

Aga mida me ikkagi ootame indiaanlaselt?

Et ta ta on tark ja õiglane, julge looduselaps, kes tunneb ennast alati hästi keset ürgset loodust, suudab seal märgata ja näha palju enam ja teistmoodi, kui valge mees. Et ta oskab tabavalt öelda, kus valge mees on eksinud oma teel mugava ja kõrgtehnoloogilisse maailma. Ta teab, miks me haigeks jääme ja on võimeline ravima. Et indiaanlane on teistmoodi, kui meie, ta ei raiska, ta ei naudi tänapäeva tsivilisatsiooni mõtetuid mugavusi, mis on saadud emakeselt Maalt seitset nahka koorides?  

Jutuks liiga hea. Ajalugu (loe: valge mees) ei andnud nendele rahvastele võimalust oma kultuuri järjepidevusele. Maadest ilmajäämine, sundasustamine, valgete kool ja usuõpetus ning lõpuks ümberringi vohav ameerikalik kapitalism ja rahakultus ei ole tänaseks Ühendriikides palju järele jätnud ülaltoodud romantilisest indiaani(l)ootuste pikast nimekirjast.

Ometi on ju midagi säilinud, vanemad generatsioonid on andnud edasi hulga infot elust ja kommetest. Palju on üles tähendanud “valged” kroonikud, üht teist on jäänud vanadel fotodele ja mõned arheoloogilised detailid on mosaiigina taas tervikpildiks kokku pandud.

Kuid elukeskkond on muutunud, elatusallikad on muutunud, peremudel, käsitööoskus, riigikord ja suguharu hierarhia jõujooned on muutunud. Lapsedki kasvavad hoopis teiste lugude keskel.

Kes need indiaanlased siis on, kellest meile räägitakse, kes meile räägivad, keda me näha, kuulda ja uskuda tahame? Indiaani rassitunnustega ameeriklased? Folkloristid? Artistid? Indiaanlased? Pärismaalased?

Inimesed nagu meiegi. Mõned targad, mõned rumalamad, mõned tragid ja andekad, teised laisad ja lohakad. Kahtlemata on nende hulgas palju neid kes peavad end ennekõike indiaanlaseks, neid kes austavad oma juuri, kultuuri ja kombeid. Nende hulgas omakorda kindlasti terve rida eredaid kujusi, kes tahavad ja suudavad mõtestada elu ja elukeskkonda just paljudele indiaanirahvastele omaselt sügavalt kuid lihtsalt.

Kuid, kas nad on pärismaalased? Ilmselt mitte rohkem, kui meie enda rahva seas on pärismaalasi. Keegi on nimetanud eestlast Euroopa indiaanlaseks. Meie naturaalse maausulise suhtumise tõttu, mille ilminguid võib kohati isegi meie vanaema generatsiooni linnainimese juures märgata. Ka meie hulgas on tublisi pärismaalasi, tugevaid natuure, kes suudavad teistele näidata ja lasta meil tunnetada meie oma kultuuri ürgset alget.  

Tegelikult võib igaüks meist olla mõne hetke pärismaalane, ürginimene. Piisab, kui ühendame juhtmed lahti, unustame virtuaalse maailma, astume betoonilt ja asfaldilt maha. Kõnnime Maa peal, talume sääski või hüppame ussi eest, püüame määrata ilmakaari, vaatleme pilvi, püüdes mõista, kas tuleb vihma. Korjates marju, harutades loomajälgi nuputades, kes, millal ja miks siin käis ning kas ta on ohtlik või kõlbab süüa. Korjates meile veel äratuntavaid ravimtaimi, asetades teelehe või ämblikuvõrgu haavale. Veetes õhtu või öö maa ja tähistaeva vahel ilma hüdroisolatsioonita, ilma kõike summutava betoonita, soojaandjaks lõke…

Hetkel, mil oleme sunnitud mõtestama või lihtsalt püüame kõigi oma meeltega mõista ümbritsevat looduse rütme, – elu, neil hetkedel olemegi pärismaalased ja päris Maalased.

 Päris-pärismaalaseks saamiseks seejuures võtkem lisaks loodusest läbi jooksmisele, jalutamisele ja marja korjamisele ka süvenenud rahulikke vaatlusi. Pikad ja terased vaatlused, küsimuste esitamine, ülestähendamine või meeldejätmine, hommikud, keskpäevad, õhtud ja ööd, kordusvaatlus andmete kinnitamiseks ning varasemate vaatluste süsteemi asetamine on see mille najal sünnib tegelik pärismaine loodusetunnetus. 

See tundub meile veider, aga on ju teada et paljude indiaanirahvad teadsid ja aktsepteerisid juba sadu aastat tagasi täielikult seda, et taimed (taimerahvas) suhtlevad omavahel. Kuna kirjatähte ei tuntud, siis kandusid need teadmised lugudena taimede vaimust edasi, kuni valgete saabumisel hakkas elu muutuma. Muidugi ei tunnistanud toonased valged asunikud sellist veidrat teadmist. Alles nüüd, kui “lääne” teadus ja tehnika suudab uurimisobjektidesse piisavalt sügavale tungida, osadeks lahti võtta ja uuesti kokku panna, alles nüüd üllitatakse meilegi “suur teaduslik avastus” – TAIMED SUHTLEVAD OMAVAHEL läbi seeneniidistiku, ning samuti üle õhu, kui mets näiteks tekitab iseenda kohale väikese osakeste pilve, milles sisaldub olulist informatsiooni nt kahjurite või haigustekitajate rünnaku kohta. 

Pange tähele, mets hoiab informatsiooni PILVES või maa all seeneniidistiku VÕRGUS. Eksole VÕRK meile ka tuttav paarkümmend aastat “juba” ja PILV ka “juba” mõned aastad. 

See on kõigest üks näide. Terve rida loodusrahvaste teadmisi on meie jaoks endiselt muinasjutt, eksiarvamus. Seni kuni labor ja tehnika ühel päeval jälle “avastab”. 

Kui nüüd keegi kõva mees mõtleb, et no ja kuhu see mets oma VÕRGU ja PILVEGA jõudunud on, siis proovigu kõigepealt näiteks 1000 aastaseks elada, nagu mõni puu seda suudab.Seega sõbrad pärismaalased – rohkelt vaatlust vähem rapsimist! 😉