Meie igaastased külalised on jälle kohal. Nimelt juba mitu järjsetikust aastat on jaanuari või veebruari kuus meie laagri lähistele ilmunud ilvesed. Kui paar aastat tagasi julges üks loom jäljed teha lausa tipii ukse ette, siis seekord on lähim jäljerida meie värava ees. Asi sai alguse möödunud reedel, rabamatkale siirdudes, mil avastasime enne, kui matk veel õieti alatagi sai verivärske ilvese jäljerea. Paari minutit jälgi ajanud, sai selgeks, et loom on meid ilmselt juba märganud. Ilvese jäljed tõid meid tagasi väikesele metsateele, mille olime äsja ületanud. Siin oligi loom meid ilmselt näinud, sest tema rahulik kõnnak ja liikumissuund muutusid siin järsku hüpetega eemalduvaks. Peagi jõudis ilves ringiga meie kaugematele jälgedele ning eemaldus siis neist pidevalt pettemanöövreid tehes. Metsakassile oli selgeks saanud, et tal on “saba” taga , nii üritas ta läbi võseriku ja järskude suunamuutustega jälitajad maha raputada. Mida pikemalt jälitamine kestis seda, kavalamks muutusid ilvese pettemanöövrid. Mitmel korral oli ta täpselt oma jälgi mööda tagasi tulnud ja siis rajalt kõrvale hüpanud, vahepeal liikunud teiste loomade jäljeradades ning lõpuks mööda lahtise veega kraavi pikalt jälgi peitnud. Liikumissuna kraavis saime kätte aga veepritsmete järgi kraavi äärsel lumel. Lõpuks peale 3-4 kilomeetrit põnevat jäljeajamist, jätsime ilvese oma asju ajama.

Eile, pühapäeval avastasime aga juba uued jäljed, mis tulid mööda jõge otse meie laagrini, ronisid jõekaldast üles preeriakoja värava ette ning pöördusid siis metsa poole. Minut peale jäljerea harutama hakkamist tõusis siitsamast vana raielangi äärest lendu terve parv ronkasi, mis üsna selgelt andsid aimu, et ilves on kusagil lähistel ilmselt kitse murdnud. Rongad juhatasid meid üsna kiiresti kitse korjuseni. Kogu ümbruskond oli täis ilvese jälgi nii väga värskeid, kui paari päeva vanuseid. Lisaks suurtele vanalooma jälgedele veel ka kahe ilvesekutsika jäljed…