Põtru nagu putru ja paar karu
Ei ole küll ilus uhkustada, aga fauna on meil uskumatult külluslik ja floora äraütlemata kaunis. Ehk meie kõige vahetumas läheduses on olemas kogu Eestis leiduv loomastik ning taimeriik särab kõikides toonides.
Alustame põdrapudrust.
Nende, kuni 3 meetri pikkuste hirvlaste, tegutsemisjälgi on meil tõesti näha igal pool. Lähimad haava ladvad on näritud päris Preeriakoja laagri kõrval. Mitmel korral on õhtuhämaruses või varajasel hommikutunnil laagriplatsi juures ka põtra ennast näha olnud. Võib öelda, et igal neljandal-viiendal rabamatkal tuleb ka põder ennast näitama. Kõige rohkem oleme neid korraga koos näinud 6. Ühe kõige lähema kohtumise kohta põtradega saab lugeda siit: http://paevavaras.blogspot.com/2008_07_01_archive.html
Hetkel on hoogu võtmas põtrade jooksuaeg ja põdrapullide lahingute aeg. Varahommikuses rabas võib sel ajal sattuda pealt kuulama põtrade “möginat”.
Sigadustega edasi minnes saame head meelt tunda selle üle, et ka mõnikümmend mõnusat metssiga on kahe karmi talve ja arvatavalt ühe “kohaliku” hundikarja kiuste ikkagi olemas. Poolemeetrises lumes üsna paikseks sunnitud sead olid tublid ja nüüd võib neidki ikka aeg ajalt siin seal toimetamas trehvata. Tegutsemisjälgi leiab üsna Preeriakoja laagriplatsi lähedalt, isegi laagrisse mineval rajal on metssigade jälgi mitmel korral näha olnud.
Kitsedega on lood veidi lahjemad, aga vähemalt üks tallega kits on mõne päeva eest meil nähtud. Ja jäneseid on rohkem, kui mitme viimase aasta jooksul. Rebaseid ja kährikuid leidub, mink, tuhkur ja kärp on ennast näidanud, ning metsnugis on talvel jälgi teinud ja korra ka kaamera ees poseerinud: http://paevavaras.blogspot.com/2008_08_01_archive.html
Lähimad hundijäljed oleme tuvastanud ca poole kilomeetri kaugusel preeriakoja laagrist. Ilvesed seevastu on lausa laagris sees käinud ning pidevalt ümbruskonnas jälgi teinud. Paar talve tagasi reetsid jäljed, et üks vapper metskass oli isegi üle ukse püstkotta piilunud. Meie talviste räätsamatkade põnevaim osa oligi ilvese jäljeridade harutamine, mis paaril korral päädisid ka murtud kitse leidmisega. Pikkade ja põnevate talviste jäljeridade harutamise preemiaks oleme sel suvel kolmel korral seda ettevaatliku kuid uudishimulikku looma ka näinud.
Lisaks ilvesele on ka kobras mõnel korral laagriplatsi tagant läbi ujudes end näidanud. Kopra maha langetatud haabadest oleme aga endale saanud paar suurt istumispalki.
Vee elukatest haruldasim tegelane on olnud saarmas, keda on sammuti meil olnud võimalus korra kohata.
Uhkematest lendajatest tuleb ära uhkeldada kindlasti õige pea üle taeva parvetama hakkavad sookureparved. Kord, kui meie laagriplatsil oli avaüritus lendas üks parv hoogsalt meist üle, pöördus seejärel tagasi ning hakkas täpselt all olijate kohal spiraalis tiirutama, ja nii mitu head minutit. See oli igatahes väga viisakas ja liigutav hüvastijätutants meile ja ükski ilutulestik ei saaks sellise kustumatu mälestuse vastu.
Merikotkas, kes samuti laagri kohal on vahest uljalt hõljunud, teeb aga ilmselt sookurgede pesitsemise rabalagedatel üsna keeruliseks.
Kanuumatkal oleme kohanud Eestimaa kõige säravamat tiivulist – neoonvärvides jäälindu. Meie rabamatkal on ükskord aga nähtud ka Eesti suurimat kanalist, kes pigem kalkuni mõõdus – ehk metsist. Tavalised on meil kevadised tedremängud ja talvised lumevaalude alt ootamatult välja vuhisevad püüparved. Öösiti uhuutavad vahest metsas händkakud ning videvikus võib neid aeg-ajalt ka trehvata.
Ahjaa, ja karu, karu tundub püüdvat pisukest distantsi hoida meist. Vaid korra on Oti tegutsemisjäljed meie laagriplatsile ca poole kilomeetri lähedusele tulnud, kuid paari-kolme kilomeetri kaugusel on jäljeridu palju sagedamini kohatud.
Neile, kes julgevad meiega meie matkaradadeta metsikule matkale tulla, lubame, et ilma korraliku trofeeta keegi koju tagasi ei lähe.
Taimeriiki, kus meie neljajalgsed ja tiivulised vennad ja õed kõik tatsavad, tutvustame järgmisena.
