Karm Talv

Veel mõni väike hetk tagasi surus Talv kogu elu lagedatelt väljadelt metsa alla redusse, jättes väljadele üksnes vilistava tuule ning tühjad ja tihked lumekuhjad. Veel mõni aeg tagasi oli  siin-seal metsa all kitsede tegutsemisjälgi. Siis ühel päeval olid ilvese jäljed kitse jälgedel. Ja edasi kitse ja kuldi poolt trambitud platsike, kust ära läksid vaid kuldi jäljed. Kitsest jäi maha üksnes hunnik karvatuuste ja üks tagumine koib. Ja veel mõni päev ning enam ei leia neid väikseid teravanurgalisi jälgi siit rabaservalt, kus nad alati on olnud. Kitsed on hädas, sest lumi on janu kustutamiseks liiga külm, vesi aga kõva jääkaane all. Toit on sügaval lume all ja need peenikesed koivad ei meenuta ka parima kujutusvõime juures isegi mitte väikest kühvlit, mis hõlbustaks toidu välja kraapimist. Lisaks kõigele muule tuleb magamaheitmiseks kaapida ennast maapinnani, sest lumehanges magades jäävad kaberid kopsupõletikku. Talv. 

Kiita pole ka ilvesel, sest kord murtud saagist suudab ta süüa enamasti korraga vaid 1,5 kg, järgmiseks või ülejärgmiseks päevaks on aga toit juba metsakassi jaoks liiga kõvaks külmunud, mis tähendab, et tuleb uut noosi otsida, luurata ja söösta. 

Viimati kohatud püstiste puusakontidega kõhetu metssiga otsis päise päeva ajal toitu maantee äärest, laskmata ennast mõnekümne meetri kauguselt mööduvatest autodest häirida. Maa on nagu kinnikruvitud konserv, ei lase kärssa sisse.

Metsaserva puude otsa riputatud rasvapallid on lindude poolt seni puutumata – kas hiljaks jäin?

Vaid põdrad teevad rabaservas aina enam jälgi. Tundub et nende pikad koivad ja talvel niikuinii peamiselt puukoorest, -okstest ja -võrsetest koosnev menüü lubavad neil ka sel talvel välja vedada. 

Kährikud, mägrad ja karud tukuvad taliuinakus ning kevadel ootab neid lume alt hulgaliselt välja sulavate raibete näol ilmselt külluslik hommikusöök.