Kevad – uus algus

Mõni öö tagasi saabusid meile sookured ning asusid häälekalt oma kohalolu ka kuulutama. Nii võivad nüüd laagrikülalised juba varavalgel kuulata äratuseks kaugelt kostvaid kurekruukseid. Lisaks sookurgedele laulavad hommikuti üsna häälekalt ka esimesed saabunud metsalinnud. 

Sookurge indiaani tootemiloomana iseloomustab häälekus või vokaalsus teisal viitab see üksildusele ja iseseisvusele. Üldisemalt on sookure sümbol seotud veega ja sügise saabumisega. 

Rahustavalt, kuid samas kutsuvalt on hakanud häälitsema ka väikesed veejoad, mis mõne öö möödudes peaks koguma juba niipaju jõudu, et vaikne vulin muutub korralikuks kohinaks. Kui täna vaid kõrvu leidub, mis seda kuulda oskavad.

Kevad tähistab paljudes traditsioonilistes kultuurides uue aasta algust, kuna just nüüd ärkab kõikjal uus elu. Kevadkuid nimetati erinevate indiaanirahvaste juures erinevalt. Enamasti olid kuu nimetused seotud ümbritsevas looduses sel ajal toimuvaga. Kuu nimetus võis olla seotud mõne taimeliigi massilise tärkamisega, mõne linnuliigi saabumisega, kala või loomarändega, lumesulamisega, jõgede lahti minekuga, vahtramahla jooksmisega, puukoore lahtiminekuga jms. 

Märtsi kohta leidub nt nimetusi Valusa Silma Kuu (lumeväljadel pimestavalt vastu helkiva päikese tõttu?), Kuu mil piisonilehmad heidavad sarved. 

Kuid loendati täiskuude järgi ning nii oli tihti paljudel indaanlastel  aastas 13 kuud, teisal 12 ja pool kuud. Millegini jäänud päevi või millegist möödunud päevi loendati ööde või magamiskordade järgi (nt kolm ööd/und tagasi). Aastaringe loendati enamjaolt talvede järgi (kolm talve tagasi, mitu talve tagasi).