Kas sina oskad olla?…Õues näiteks? Aga metsas? Või soos? Öösel?

Kui sinu vastus on, et alati vist ei oska hästi, siis astu neid ridu mööda allapoole edasi ja vaata kuhu välja jõuad.

Kui me ütleme, et oskamine on seotud õppimisega, siis me mõtleme, et ärge jamage see on tüütu. Muidugi, kui hakata näpuga mööda kirjatähti järge ajama, siis see ei ole päris. Ka matkajuhi tark jutt ei ole alati parim. Kui ta puistab aina teie küsimustele vastuseid, siis need on kellegi teise vastused, enamasti ka mitte jutustaja enda omad. Aga, mis siis teha? 

Tegelikult on need ürgsed teadmised, omadused ja oskused, mis kauged esivanemad ellujääjateks tegid meis pea kõik alles – geenivärk. Otsime üles!?

Esimene küsimus – kus kohast otsimist alustada? Just! -sealt, kus kaotatud asja viimati kasutati – metsast, loodusest. Tuleb saapad jalga ajada ja minna. Ütleme kohe ära, et see, esimene etapp (saapad jalga ehk kindel otsus), on enamasti kõige raskem osa. Lohutuseks, et sinu kaugel ellujääjal esivanemal polnud üldse saapaid. Igatahes see asi tasub ära, sest leida ei ole rohkem ega vähem, kui mitusada tuhat aastat naturaalset ellujääja tarkust, julgust ja õnne.

Kui oled piisavalt pikalt käinud, veendu, et @ ja € on maha raputatud. Kui oled selles veendunud, siis oled jõudnud piisavalt kaugele. Nüüd ei tohi tormata. Siit tasubki oma wild skillsi otsima hakata.

Misasja, et ei tunne ennast siin hästi? Kõhe, igav, must, külm, märg, palav? No kuule, see on nagu Rahvusraamatukogu – kui sa ei ole veel midagi leidnud, siis tundubki see kolossaalne tempel kõle, külm ja õudne. Tead mis…nüüd saabuski teine aga ka üsna viimane raske etapp kogu selle ürgotsingu epohhi juures. Kui sa juba said saapad jalga, siis oleks narr hakata paelu nüüd kohe uuesti lahti võtma – Püüa olla!

Vaatame ringi.

Et pole nagu midagi?

No vaata, Maa! – vaata mida kõike ta kannab ja sina ka siin – imelik, onju. 

Olid linnas juba unustanud, et elad ikka veel Maal, eks?

Katsu, Vesi – maailm kastepiisas, võimas! Ja sinu keha on suuremas osas vesi ja iga tilk vett sinu kehas on seesama karge kastepiisk, milles peegeldumas kogu maailm. Ja iga veetilk sinu kehas on jällegi piisake ürgookeanis.

Kuuled, Õhk – puhub vaikselt puulehtedes, käib üle su näo ja läbi su kopsude tuues igale su keharakule tervitusi oma ümbermaailma reisilt ning kõrgematest sfääridest.

Tunned Tuli – päiksena taevas soojendab sind ja kõike muud elavat selle taeva all, isegi neid kahte meest, kes istuvad praegu pimedas Karja keldris ja joovad päikeseenergiast võrsunud teraviljast ning humalatest valmistatud õlut.

Jõudsimegi päris alla välja, eks olnud ju tore kõrge lend nimega Ühtekuuluvus ja Uudishimu. Ja eks olnud ülevalt hea jälgida suurt ja ilusat pilti – näha kuidas iga väike osa on tükike tervikust ja vastupidi. Igatahes nüüd, kui jalad on maas, hakkamegi julgelt astuma.