Varbola, Preeriakoja laagriplats, Varbola Linnus, Linnuraba, Sõbesoo, Lehmlõuke pank ja Rapla linn. Paras kahe päeva teekond tuisus jalutajatele. Viis jalutajat jalutasidki möödunud nädalavahetusel sel teekonnal, seljas suured jalutaja seljakotid ja mööda lund järgi lohisemas jalutajate suur kelk jalutajate laagrivarustusega. Teele jäid lumised metsad ja sood, jäljeread ja lagedad lumeväljad, tuisk ja öine huntide ulg.
Jalutajad olid noored kahvanäod ja üks Alaska malamuut. Ja nagu päritolu järgi arvata võib kujunes jalutuskäik eurooplastele parajaks katsumuseks, samal ajal kui vaieldamatult noorim, napilt aastane jalutaja Alaskalt, nautis teekonda peaaegu kogu täiuses.
Kella poole 9 ajal olid kolm kahvanägu Tallinnast, üks kohalik kahvanägu ja alaska noormees Preeriakoja laagris lõkke ääres kummi venitamas. Tund aega hiljem oli varustus kummidega kindlalt kelgule tõmmatud ning jalutajatel räätsad jalas. Teekond võis alata. Esimene jupp – Preeriakoja laagriplatsilt Varbola Linnusesse – on tegelikult keskmisele eurooplasele selline mõistlik talvematka teekonna pikkus (2,4km). Meie teekonnal tähistas see vaevalt kogu retke esimest kümnendiku.
Esimese jalutamispäeva poole peale – Linnurabasse jõudsime pisut peale keskpäeva, mil valget jalutamisaega jagus veel vaid 2-3 tunniks. Lumiseid kilomeetreid oli selleks ajaks kogunenud juba 6-7 ja pisut rohkem ootas veel ees. Kel olid seljakotid need hakkasid nende all tasapisi küüru vajuma. Varustusekelku vedasime järgi vaheldumisi – kord kohalik eurooplane, siis Malamuut, ja jälle kohalik kahvanägu jne – seegi koorem muutus vaikselt aina kaalukamaks. Tuisk tormas näkku ja päevavalgus pakkis ennast selleks korraks kokku. Esimese päeva viimast kilomeetrit ette planeeritud laagripaika rühkisime üle lumeväljade pimeduses ja juba veidi valutava lihadega luudel.
Sõbesoo servas algas pimedas püstkoja lattide püstitamine ning varsti saime lattidele ka kanga peale. Veel hulga küttepuude varumist ja kuuseoksi külje alla ning poolteist tundi peale laagrisse jõudmist sai lõpuks teekann lumega tulele.
Laagrijutud ja matkatoidud, magamiskotti pugemise aeg ja öö. Magajate keskel kustus tuli, mõnel puges külm kontidesse ja kusagil kaugel kostis huntide ulg. Koer magas rahulikult.
Laagrihommiku venitasime lõunasöögini välja ja siis kõik kokku, kelgud järgi, kotid selga ja teine tuisune jalutuspäev läks käima. Raplasse sooja kaminatule äärde õhtusöögile jõudsime jälle koos pimedaga. Kahvanäod jahvatasid ja karvalõug nokkis aina ninaeest põrandalt uneraasukesi.
Link postituse juurde mis räägib lumeräätsadest ja Preeriakoja kiirelt valmivate lumeräätsade töötoast: http://preeriakoda.eu/blogi/raatsad
