Varasügis on hea aeg ennast pisut ümber lülitada, harjumuspärastest, mugavaks ja tüütuks muutunud rütmidest välja murda. Varasügisel võimalikult palju looduses viibida tundub hea plaan. Igatahes kuu aega indiaanlaste tipis veeta tundub ühele valgele pealikule just paras plaan.

Rahulikult, väikeste sammudega ehk 2. -3. september 2017

Kuu aega kestev püstkojaelu saab alguse 2. septembri õhtupoolikul, kui Preeriakoja indiaaniküla pealik koos 8-aastase noorema pealikuga, magamiskotid ja söögipoolis seljakotis, laagriplatsile saabuvad. Laagriplats asub väikese jõe kaldal metsaservas, lähim talukoht on ca poole kilomeetri kaugusel. Laagriplatsist idasuunda jääb kilomeetrite kaupa metsa-, soo- ja rabaalasid, koos kõigi nende elanikega. Juhuks, kui keegi juhtub seda lugu lugema, tehakse ka mõned lugu ilmestavad pildid. Avapildiks seekord pussnoaga noormees ja seljakotiga see teine mees, püstkoja taustal. Pildi tonaalsuse mahendamiseks – hea, kui poisid noorelt tööriistu käsitlema õpivad, pussnuga kaasa arvatud.

Võtame rahulikult, elame tasapisi sisse. See noorem hakkab tipisse õhtulõkke tarvis puid tooma ja hiljem ka lõket süütama, et niiseks sügisepoole ajas seisvast tipist kerge rõskus välja saada. See vanem asub soku nahka puhastama, et rebenenud nahaga šamaanitrummile uue naha abil taas elu sisse puhuda. Puud saavad kolmveerand tunniga „tuppa“ ja tuligi üles ning nahk saab sama ajaga lihast puhtaks. Käed puhtaks ja lõkkel õhtusööki tegema. Jutud on teised, kui toas, meeleolu on helge. Söömisele kulub palju rohkem aega, kui kodus, kus toit on tihtipeale kohustus, millega katsutakse kiiresti ühele poole saada. Siin sööme rahulikult, oma kolmveerand tundi. Räägime toidust. Preeriakoja laagriplatsil on valikus kümmekond tipit kus ööbida, esimeseks ööks valime mehhiko hõimude poolt disainitud chimenia ja välivooditega koja.

Söögid söödud, väljas pime. Tipit valgustab lõke ja patareitoitel lamp. Õues sajab kerget vihma, aga see on alles algus. Pärast sööki vaatame nutiseadmest youtube vahendusel mõned videolõigud sellest, kuidas teised inimesed tipides toimetavad. Tõdeme, et paljud neist on üsna algajad tipielanikud, teistelt on üht-teist õppida. Ühtegi tõelist tipifanaatikut ei trehva. See ei tähenda, et neid olemas ei ole. Kindlasti on, aga nad pigem lihtsalt elavad seda elu, ilma arvuti ja internetita. Me oleme siis poolfanaatikud.

Kella poole 11 paiku õhtul tundub täitsa paras aeg magama sättida, veel paljajalu vihmasesse öösse hädale ja siis puid alla ning magamiskottidesse. Öösel paneb vanem paar korda veel puid alla ja kuulab kuidas õhtusest kergest sajus on saanud padukas. Tegelikult, ei pea seda ainult kuulama, seda on ka tunda, kui väike osa vihmavett leiab mööda kojalatte tee ka tipisse. Voodit tuleb natuke rohkem koja seina äärde nihutada. Nii on hea, sest nüüd ei tilgu enam täpselt nina ette. Teine vähe suurem sadu pääseb paduvihmaga kotta ka suitsuava kaudu, kuid see meid ei sega, kuna jääb magamisasemete perimeetrist välja (õigemini sissepoole). Suure vihmaga ei suuda suitsuava poole kerkiv lõkkesoojus kogu vedeliku enne koja põrandale maandumist aurustada. Hommikul selgub, et vanema jalad on siiski ka mingil hetkel jäänud koja latilt tilkuva vee teekonnale – magamiskott on jalgade juurest märg. See pisiasi ei sega aga enam kedagi, sest hommik on käes.

3. september möödub laagriplatsil toimetades (mis täpselt toimumas, seda saab ehk veidi hiljem näidata), õhtupoolik aga uut tipi sisekatet õmmeldes – valmis saab kella 10 paiku õhtul. Täna me magame hoovi püstitatud kojas, kuhu tuleb veel äsjavalminud sisekate paigaldada. Ööbijaid on seekord 3 – see sama vana, see sama 8-ne ja uue tulijana veel kuuene tüdruk ka. Õues on vali tuul. Kojas on rahulik, lõke praksub ja lapsed magavad. Homme on esimene koolipäev.