Ilmateade
Iga aasta läheb meie mail olukord tavaliselt oktoobri keskpaigast alates üsna vesiseks. Ja nii muudkui sajab, kuni novembri algusest alates ei saa naljalt enam keegi peale jahimeeste ja muude vabaõhu haigete varba otsagagi asfaltilindilt maha. Mõeldes millistes ilmastikutingimustes Põhja-Ameerika tasandike indiaanlased sel aastaajal tegutseda võisid, võrdleme näiteks Lõuna Dakota osariigi kliimat meie omaga.
Selgub, et temperatuuride osas sarnaneb meie tänane ja viimaste preerianomaadide 150 aasta tagune olukord üsna üks-ühele – keskmine temperatuur novembris jääb mõlemal pool napilt plusskraadi. Kui vaadata aastaringi, siis detsember ja jaanuar on meil keskmiselt veidi soojemad ja veebruar külmem, suved on meil ööpäevas keskmiselt 6-7 kraadi võrra jahedamad.

Jõudes sademete juurde, tuleb tunnistada, et meie sügiskuude sademete maht on umbes poole suurem, kui Lõuna Dakotas samal ajal keskmiselt. Selle eest mais ja juunis sajab seal pea poole rohkem, kui meil samal ajal siin.
Kui meie jupijagu põhjapoolsemad laiuskraadid temperatuuride ja ka sademete hulga osas veel väga suurt vahet õues liikujatele ei peaks tegema, siis ühes muudavad meie põhjapoolsemad laiuskraadid olukorda oluliselt – meie päevad on juba novembris ligi 2 tundi lühemad.

Seega – pime on, jahe on ja isegi kõrgemal künkal lirtsub jalgealune nagu suures soos.

Ja mis on kogu loo moraal? Et väljas on meil asjad hullud? Tõsi, väga hullud. Seega käes on nende hullude aeg, kes näevad võimalust seal, kus kõik teised näevad ainult probleemi. Võimalus neile, kes teevad seda mida teised ei teeks. Hullude võimaluste aeg – kuni lume tulekuni.