Tipii – elamu – püstkoda
Tipi oli preeriaindiaanlaste mobiilne, tuule- ja vihmakindel, lume ja külma eest kaitsev, ning kuumas meeldivalt jahe elamu – püstkoda. Sõna algupära on Dakota ti-pi, mis tähendab kohta, kus elatakse. Algupärased tipi’d olid õmmeldud kokku kuni 15 piisoninahast. Kinnitades sellise suure ilmasikukindla katte 12-20-le latile moodustus ümara põhjaplaaniga koonusekujuline eluruum. Veel 150 aasta eest oli see kaasaskantav elamu Põhja-Ameerika tasandikel rändavate inimeste parim võimalik elamu. Küttekehaks ja pliidiks elav tuli koja keskel, magamisasemeteks enamasti nahad koja põrandal.
Johtuvalt meile harjumatust ringjast toapõrandast ja sakraalselt taeva sirutuvatest kandekonstruktsioonidest oli ka tipi elanike maailmapilt veidi “ümaram”, kui meil nurgelistes elamutes elajail. Nii olid inimesed ja nende igapäevased toimetused tihedalt põimunud ümbritseva nähtava keskkonnaga ning nähtamatu sakraalmaailmaga.
Veetes tunnike või terve öö tipi meeliavardavas keskkonnas koos elusa tule ning ööhäältega, ning lastes koos suitsuavast lahkuva suitsuga oma mõtted rändama tähti täis taeva alla, tajud ootamatult, et sindki ümbritsev maailm on hoopis avaram, kui sinu madal kandiline kodulagi seda tunda laseb.
Ainuüksi temaatiliselt sisustatud kojas viibimine aitab sul end häälestada pääsemaks välja oma argipäeva ahistavast piiratusest. Koja keskel elav tuli hoiab keha ja hinge soojas isegi kui väljas möllab karm Kabibonokka -põhjatuul. Kauge ja karmi ning kauni ja romantilise aja atmosfäär ning tegevused tõmbavad sind aga aina tugevamini lahti sinu täisnurksest tänapäevast…
