Suur maailm ringi käis – Külm ja palav ehk soo ja tipiöö 

Kolmas tipipäev läks samuti hoovitipis, ja tunnistada tuleb, et nii mugavad ja head olid need kaks clampingupäeva, et mandu või ära – pehme ase, diivaninurk kohvilauaga (ei tipis ei ole tegelikult ühtegi nurka), mugavad tugitoolid, tipi ees järvemõõtu tiik veel nauditava veetemperatuuriga. Vastikult lihtne, välja siit!

Aga enne veel nurkadest. Tipis elamise üheks enam segadusttekitavaks asjaolu ongi selle elamu ümar vorm, vorm millega meie “valge rahvas” ei oska esiotsa midagi peale hakata.  Pealik Must Hirv (1863-1950) on ümara vormi kohta öelnud nii:
“

Kogu looduse vägi avaldub ringis. Taevas on ümar ja ma olen kuulnud, et ka Maa on ümmargune nagu pall ning niisamuti tähed. Tuule suurim jõud avaldub keeristormina. Linnud valmistavad enestele ümarad pesad, neil on sama usk nagu meil. Päike tõuseb, teeb päeva ja loojub ikka ringiratast. Sama teeb kuu ja mõlemad nad on ümarad. Isegi aastaajad, mis osana suurest ringist on pidevas muutumises, jõuavad alati tagasi sinna kus nad kord olid. Inimeste elud on ring lapsepõlvest lapsepõlve ja nii on see kõiges, kus vägi liigub. Meie Tipid olid ümarad nagu linnupesad.”Vot siis, ja meie arvame, et meie kandilised majad on vägevad. Tunnistame koos, et loodus tõepoolest kandilisi vorme naljalt ei luba- rohukõrtest mastimändideni, kõigil on ümar tüvi, kõik marjad, puuviljad, köögiviljad ja käbid-tõrud-kastanid on pigem ümmargused, kui kandilised. Meie “valged mehed” teeme aga tööd kellast kellani, koolipäevad on kokku pandud sama kandilistest tükkidest, raamatu ja vihikulehtede ruum on nelinurka raamitud. Täisnurkse vormiga raamime oma maailma eraldiseisvateks kaadriteks, raiume (pea)tükkideks, samal ajal kui tipirahval on  päev, elu, õppimine, töötamine, asjad ja nähtused kõik omavahel seotud voolavuses. Ümar vs kandiline elu teemadel võiks jäädagi jutlema. Ainuüksi elamu vormist tingitud maailmatunnetuse erinevus on suurem, kui arvata oskame. “Valgel mehel” on küll mõiste ainering, aga toimetab oma asju ikka pigem nii nagu iga elu, päev, asi, toode tuleks ei kusagilt ja kaoks kuhu iganes.  

Et jutt liiga ümmarguseks ei läheks, siis tagasi preeriasse. Niisiis, neljas päev tagasi laagriplatsil. Õigemini läbi laagriplatsi metsa ja sohu maad kuulama. Ilm on tuuline, mis annab lootust metsalooma trehvata kuna tuulekohinas ei kostu “valge mehe” raske ragisev samm ning ihuaroomid  lennutab tuul tagasi koju. Planeeritud 10km metsa-sooring tõotab olla “käin korraks ära” jalutuskäik. Riided on soojad, vett, kotti ja nuga pole vaja. Kui metsas ongi mõnusalt jahe, siis soos, lauspäikese all ja poolde põlve pokude vahel lirtsuvas vees ukerdades, selgub siiski, et riided on liiga soojad ja joogivett oleks ikkagi vaja, väga. Mõni ime siis, et ka metsa loomad jäävad seekord kohtamata. Sellises palavuses on nad pigem kusagil padrikutes. Jälgi on ja põdrajahi hooaja lähenedes saab mõned strateegilised põdra puhkenurgad(sic!) kaardile. Metssigade jälgi on ka, aga selliseid radu, milliseid nad varasematel aastatel sohu tegid, enam ei ole.

Hea on soos, hingata saab. Igal juhul, tehtud, nähtud tuulutatud, soopüstkoja raam üle vaadatud. Tuleb lund ja talve, saame koos soos räätsadel lihtsamalt sahistada ja püstkojas pikutada. Aga nüüd küll tagasi laagriplatsile.
Õhtu on käes saab süüa ja vett JUUA. Öiseks äraolemiseks püstkoja valimine. See sobib:

Pimeduse saabudes ja täiskuu kerkides saab indiaaniküla päris maagilise jume. Õhtused plaanid tuleb ümber teha ja püüda seda maagiat pildile saada. Aga no ei püüa, ei oska hästi või ei tööta see pildikast nii nagu vaja – olympus pen lite EP-L6, teab keegi midagi sellest? Igatahes pimedas ei leia ta fookust ja lihtsalt ei tee pilti. Midagi suure tüli ja vaidlemise peale teeb, aga see pole üldse see mis tegelikult silme ees toimub, ja kuud ei õnnestugi mõistlikult pildile kutsuda.

Olgu, tuleb magamise aeg. Seekord siis tagasi maa peale, õigemini mägiveise nahale, padjaks riideid täis topitud kobras. Mõned hõimud usuvad, et looma hing võib tema nahas edasi elada. Sel juhul on koos pealiku, mägiveise ja kopraga telgis veel põhjapõder, hunt, metssiga, metskits ja veel üks kobras.

Kui päeval jäid loomad nägemata, siis õhtul käib laagriplatis ümber vilgas elu. Nägemata jäävad nad endiselt, kuid hääli tuleb metsast ja ümbruskaudsetelt põldudelt igasuguseid – valjemad neist kellegi kägisev-haukuv hädakisa? ja teada tuntud soku “haukumine”. Need kes kuulnud pole, siis selgituseks, et selliselt õrnalt ja graatsiliselt loomalt sellist rämedat, valju ja rögisevat heli küll ei ootaks. Esimene kord võib see olla umbes selline tunne, kui imetled baarileti taga siresäärset blondiini ja siis ta järsku röhitseb selle maja rekordi. Esimene emotsioon on, et midaaa..?? Aga siis mõtled, et päris tubli tulemus ju. 

Sokk (foto Preriakoja alguspävade peetud loodusfoto blogist)

Hea küll, sokud ja blondiinid :), aeg on magama minna. Magamiskotti ja silmad kinni, kohe tuleb uni. Ei tule, ikka ei tule, lõpuks tuleb aga läheb varsti ära. Ja külm on esimest korda. Veider. Põhjust ei pea kaugelt otsima, see on kehale lähemal, kui särk. Higi on selle inetu loo nimi – nimelt soos palavas ukerdatud päeva järel ei kippunud esimest korda mingi väega ennast külma jõkke pesema sundima. Tulemus ongi see, et uni tuleb rahutu ja kehal on külm. Tasub pesta ennast matkal igal õhtul enne magamaminekut, ükskõik kui ebameeldiv külm vesi sel pimedal ja väsinud õhtutunnil tundub – öörahu on olulisem. Üks hea nipp on muidugi see, et vett saab tegelikult lõkkel ka soojendada. Proovige 😀

Mets sööb talu

Püstkojaraam soosaarel