Nomaadijutt

Tipikuu september 13.-25.09

15 minuti lugemine

Indiaanlased, korvpall, Tseremooniad ja tõbi ehk 13.-25. september

Veel kolm septembrikuu päeva möödus preerias 13-14 ja 16 september. Külas käisid lapsed, veetsid laupäeva öö püstkojas ja siis, täpselt kuu keskpaigas jõudsid kätte korvpalli EM otsustavamad lahingud. Väärt mängud, et kandilisse majja naasta. Muide kivist rõngad kuni 8m kõrgusel müüril maiade ja asteekide linnades räägivad lugusid natuke korvpalli meenutavast mängust sadu aastaid enne tänapäeva korvpalli sündi. Mõlemas mängus, nii tänapäeva, kui muistsete Kesk-Ameerika hõimude omas, oli eesmärgiks pall läbi rõnga saada. Sarnasusi oli veel – mõlemad mängud kannavad endas rohkem, kui ainult spordivaimu, mõlemat mängu juhtivad kohtunikud, mõlemat mängitakse palliga ja kindlalt piiritletud väljakul, mõlemale mängule jagub rohkelt pealtvaatajaid ja pinget. Arvatavalt tehti ka muiste pallimängu ajal panuseid – nii nagu tänapäevalgi. Mõlema mängu mängimine eeldab meeletut füüsilist pingutus, vastupidavust ja osavust. Nii nagu tänapäeva korvpalli kujutatakse postritel, nii jäädvustati kivile ja kivisse ka muistne indiaani pallivõitlus. Erinevuste rida on ilmselt aga pikem. Kesk-Ameerika pallivõitlus võis arvtavalt kesta tunde ja lõppes kui emb-kumb võistkondadest suutis lõpuks palli läbi rõnga saada. Pall ise oli kummipuust tehtud kummist kaaluga 500 g-3,5 kg, rõngas oli kivist ja napilt pallist suurema läbimõõduga.  Indiaani mängus ei võinud palli käega puutuda vaid jalgade, põlvede, peamiselt puusadega aga ka õlgadega. Mõnede arvamuste kohaselt ei võinud kogu selle tunde kestva mängu jooksul pall maadki puudutada! Mängisid 2-3 liikmelised võistkonnad. Mängus lendas verd ja arvatakse, et kaotaja pool pidi loovutama ka elu.

Püstkojakuu nautijal korvpalli vaadates nii halvasti ei läinud, aga finaalipäeva järgne hommik kuivas ja kuidagi umbses toas saabus korraliku tati ja röginaga. Kuna aga pööripäeva aegu oli oodata meie väikesesse Eestimaa preeriasse külalisi indiaanirhavaste hulgast, et läbi viia tseremooniaid, tooma õnnistusi ja õpetada meile oma rahva saladusi, siis sai nüüd võitu kaine “valge mehe” kalkulatsioon – tuleb igaks juhuks tuppa jääda ja ruttu terveks saada. Jäid küll jalutuskäigud ja kergemad tööd-toimetused preerias, kuid õhtud ja ööd saabusid nüüd nelja seina vahel kuuma paiselehe-, mesiputke-, üheksavägise-, raudrohu- ja ingveri tee, sidrunu ning meega. Need taimed olid head kaaslased ja hoidsid ilmselt hullema ära, nii et päev enne pööripäeva oli taas jaksu teha preerias kõvasti ettevalmistusi kohe saabuvate külaliste jaoks. Ja siis nad tulid, kõigepealt cherokee rahva verd kandev Bear, kes tegi paarikümnepealisele seltskonnale ca 4 tunnise tuletseremoonia. Laulis vendade lakootade laule, õpetas meid vaoshoituid põhjamaalasi rõõmsalt teineteist tervitama – nagu delfiinirahvas seda teeb, looma maailma uut väge ja laskma lahti ebavajalikust meie eludes. Samuti avas Bear pisut saladusekatet indiaani tootemloomade maailma.
Pööripäevale järgneval päeval saabus külla aga Tohono O´odhami hõimu esindaja Ba´ag Da – Lendav Kotkas, kellega koos sukeldus hea seltskond inimesi öö läbi vältavasse tipitseremooniasse. Tipitseremoonia on iidne ja rituaalne, range korra ja reeglite järgi toimiv sügavaid palveid ja indiaanikeelseid laule täis sündmus, kus ligi 12 öötunni jooksul hoitakse tuli tipis üleval, hoitakse korda ja teineteist ning kus igaühel on võimalus ja ülesanne luua head ning puhast ühist ruumi. Keegi ei maga, keegi ei pikuta, kõik istuvad ringis põlvedel või “rätsepistes”. Protseduurireegleid jagub õhtus hommikusse, nii nagu palveid, laule, trummi ja kõristite rütme. Keskööl tuuakse tipi uksest sisse vesi, mis jäetakse koos osalejatega ligi tunniks tipi ukse ja lõkke vahele puhastavast ja tänutundest kantud tseremooniast osa saama. Alles siis käib veepang ringi ning kõik saavad sõõmu vett. Vesi läheb tipist välja. Rituaaliriistade toel ja tseremooniameistri ning tema kahe Eestimaise pühendunud ja väga vilunud abistaja juhtimisel lähevad sündmused edasi ja edasi ja edasi, kuni hommikusse, mil tuuakse uksest sisse ning rivistatakse lõkke ja väljapääsu vahele rivvi vesi, mais, liha ja marjad. Nii nagu kesköist vett ei hakata kohe ammutama, nii saavad ka nüüd ukse ette idast läände rivistatud vesi ja toidupoolis koos hommikusse jõudnud inimestega osa tseremoniaalsetest lauludest palvetest ning rütmidest, mis vältavad veel paar hommikutundi varasesse ennelõunasse. Siis käivad vesi ja toit pidulikult tipis ringi, ning taas uksest välja. Veel jätkub lühike lõpuring ja siis on tipitsermoonia läbi. Käima lükatud protsessid inimeste sees aga lähevad edasi. Edasi läks ka meie sündmus, kuna pärast keskpäevast paaritunnist puhkust ja väikest einet oli aeg pealelõunaseks higitelgitseremooniaks. Vahemärkusena, et kauge külaline tseremoonia meister täitis olulise osa hingetõmbeajast jätkuvalt indiaanilauludega, millised jätkusid ka kottpimedas ja kuumas higitelgi koopas järgmise ligi pooleteistkümne uuestisünni tunni jooksul. Kuuma ja puhta keha ning hingega siia ilma taassündides ei paista kellelgi olekust väsimuse märke, kõik on puhtad, rõõmsad ja energilised.  
Kokkuvõttes – Preeriakoja kõrgekasvuline valge pealik on pärismaise lühemapoolse indiaani verd tseremooniameistri kõrval siiski pisike. Kuigi külavanemale usaldati pikal tipitseremoonial tulehoidja roll, mis nõudis palju hoolt, täpsust ja tähelepanu ning higitelgi kivikandja roll, ei ole see siiski väga võrreldav energia ja jõuga, mida kandis ning andis ligi 18 tundi vältavate sündmuste loomisel ja hoidmisel Lendav Kotkas – hämmastavalt vitaalne ja vastupidav vanemapoolne indiaani roadman. Ja teada on, et see ei ole kaugeltki selle väärikalt indiaani rahvast esindava mehe võimete lagi. Oma kodumaal võtavad indiaanirahva parimad pojad ette veel tunduvalt suuremat füüsilist ja vaimset tugevust nõudvaid pikki palveteekondi. Tänud, tervist ja rõõmu! Ahou!  

Enne tõve tulekut

Nooored pealikud

Noored pealikud teevad tipis maagiat

Ööd on tähti täis ja linnutee jookseb üle preeria, pildile ei suuda püüda

Põldmarju on palju

Trummile sai soku nahk puhtaks kraabitud. Likku läks möödunudaastane põdravasika nahk, millest saab nööri trummi raamile põimimise tarvis 

Cherokee Bear

Keskpäev pärast tipitseremooniat ja enne higitelki

Nina on tatine ja põskoobas paks – kott on kodus. Aga siia ta ei jää!

Scroll to Top