Tipi oli preeriaindiaanlaste mobiilne, tuule- ja vihmakindel, lume ja külma eest kaitsev, ning kuumas meeldivalt jahe elamu – püstkoda. Sõna algupära on Dakota ti-pi, mis tähendab kohta, kus elatakse. Algupärased tipi’d olid õmmeldud kokku kuni 15 piisoninahast. Kinnitades sellise suure ilmasikukindla katte 12-20-le latile moodustus ümara põhjaplaaniga koonusekujuline eluruum. Veel 150 aasta eest oli see kaasaskantav elamu Põhja-Ameerika tasandikel rändavate inimeste parim võimalik elamu. Küttekehaks ja pliidiks elav tuli koja keskel, magamisasemeteks enamasti nahad koja põrandal.
Johtuvalt meile harjumatust ringjast toapõrandast ja sakraalselt taeva sirutuvatest kandekonstruktsioonidest oli ka tipi elanike maailmapilt märksa “ümaram”, kui meil nurgelistes elamutes elajail. Nii olid inimesed ja nende igapäevased toimetused tihedalt põimunud ümbritseva nähtava keskkonnaga ning nähtamatu sakraalmaailmaga.
Tipi uks avaneb idakaarde – sinna kust tõuseb uus päev. Tipi ise kehastas naisolevust, kelle rüppest koja elanikud sündisid aina uuesti igasse uude päeva. Kui pärast päevatoimetusi koguneti õhtul taas tipi kaitsvasse rüppe püha lõkketule ümber, siis teati et üks kordumatu elu on jälle elatud – üks päev on läinud. Ja kui taas päike tõusis, siis asuti jälle tänulikkuses elama ühte elu, laskmata end varasemate päevade võimalikest ebaõnnestumistest ja vigadest liigselt häirida – uus päev, uus võimalus. Nii väärtustati iga päeva ja hetke kordumatust elus ning püüti elada julget, ausat ja täisväärtusliku elu alati teinetest ja Maad austades.
Tipi elanike eluandja püha Piison – Tatanka oli preeriaindiaanlastele pea kogu maise vara toormaterjaliks, samuti toiduseks ning magamisasemedki olid piisoninahksed, ja muidugi elamu – tipi katted. Vara oli tipielanikel täpselt nii palju kui inimesed, koerad ja hobused pikkadel rännakutel kanda jõudsid. “Piisonirahvad” austasid sügavalt oma peamist elu allikat (loodusrahvaste käsitluses ei saa seda kindlasti labaselt ressursiks nimetada) -Tatankat. Need loomad, mis Suur Vaim andis kasutati otsast lõpuni ära, lisaks toidule ja nahkadele saadi luudest kõikvõimalike tarbeesemeid ning tseremooniariistugi, millega siis pühitseti taas püha piisonihinge. Pisut mõeldes tundub, et “valgel mehel” oma elu allikate (ressursside kui soovid) austamise juurde veel pikk koolitee käia.
“Piisonirahvale ei olnud paigalpüsimine oluline. Vastupidi nahksed kojad ja muu vara pakiti ikka ja jälle koerte või hobuste järele rakendatud lohistitele järgnemaks hiiglaslike piisonikarjade eepilisele rändele preeriates, teekonnal tänase Kanada aladelt Mehhiko piirini. Lakota rahvas ei järgnenud aga piisonitele mitte ainult füüsiliselt vaid järgis ja õppis neilt ka kombeid, elutarkusi ja loodusseadusi ehk Suure Vaimu tahet. Nii peeti väga lugu piisonirahva kompromissitust pere hoidmisest, vaprusest ning teineteisele pühendumisest. Veelgi enam piisonitele järgnedes õpiti neilt loomadelt ka kõiki vajalike ellujäämise ja rännutarkusi.
Nii tekkis omakorda “tipirahvastel” nende elamu ja elukorralduse kaudu sügav elutäiuse tunnetus, mis avaldus täiuslikus materiaalses, emotsionaalses ja vaimses ühenduses ümbritseva elukeskonnaga.
Seepärast julgemegi lubada, et veetes öö tipi meeliavardavas keskkonnas koos elusa tule ning ööhäältega, ning lastes koos suitsuavast lahkuva suitsuga oma mõtted rändama tähti täis taeva alla, tajud sinagi ootamatult, et ümbritsev maailm on hoopis avaram, kui sinu madal kandiline kodulagi seda tunda laseb.
Ainuüksi lihtsalt sisustatud kojaringis viibimine aitab sul end häälestada pääsemaks välja oma argipäeva ahistavast piiratusest. Koja keskel elav tuli hoiab keha ja hinge soojas isegi kui väljas möllab karm Kabibonokka – põhjatuul. Kauge ja karmi ning kauni ja romantilise aja atmosfäär ning tegevused tõmbavad sind aga aina tugevamini lahti sinu täisnurksest tänapäevast…
