Matkamine on kuum teema, mis vastavalt kehakatte lahendusele võib lõppeda suisa ülekuumenemisega või hoopis külmetamisega. Õige riietuse valimine kukub liiga sageli välja nagu seapõrnalt ilma ennustamine – külm tõde selgub siis, kui see hetk käes on.  

Muidugi on see omamoodi tore, kui jäises novembrikuu vihmas saabuvad mehed matkale converse ketside ja teksaspükstega või naised märtsikuu viimastele lumelaikudele võrksukkade ja seksikate nahksaabastega. See kõneleb suka- ja ketsikandja usust toimetulemisse ning usaldusest looduse suhtes – pärishuntide territooriumile on saabunud urbanhundid. Hunt on hunt ja üldjuhul muidugi saabki hakkama. Siiski on tõhusamiad lahendusi, mis jätavad hakkamasaamise kõrval veidi rohkem ruumi keskenduda ümbritsevale. 

Karvkattlahendused looduses liikujale.

Inimene on looduses see kõige viletsama loomuliku keskkonnafaktorite kaitsevõimega liike maakera peal. Õnneks on meie nõdra keha küljes kaunis nutikas pea, nii et lahendused ei ole väga kauged võtta ehk revideerime riidekappi. 

Hakkame altpoolt tulema.  Allolev tuleb nüüd karm müügikõne oma jalgade eest hoolitsemisele. Tegelikult 2-3 tunnisel matkal räägime me pigem mugavusest, mitte ellujäämisest. 

Jalad on inimese südame mõistes täielik perifeeria.

Halbade ilmaolude korral on see kauge maanurk esimesi, mis võib jääb ilma olulistest elulistest tugiteenustest. Külmuvates tingimustes sulguvad jalgadesse suunduvad varustuskanalid – veresooned. Jaotuskeskuses, südames, otsustatakse sel juhul hoida tähelepanu metropolidel, kus paikneb rohkem elutähtsaid organeid. Seega on meie ülesanne on maandada ja ennetada riske.

Inimese jalgade konstruktsiooniline lahendus ja nende verevarustus on loomade ja lindudega võrreldes mõne olulise nüansi võrra vaesem. Lisaks on jalgadel ka kõige tugevam survekontakt väliskeskkonnaga. See omakorda tähendab kõige suuremat külmasilda pindade vahel.

Kõige eelneva tõttu on meie jalad üsna külmakartlikud. Ja mitte ainult jalad vaid külmetavatest jalgadest võib saada alguse kogu keha alajahtumine. Lihtsalt öeldes meil käib soe veri läbi jalataldade, kus veresooned on külma suhtes kaitsetud. Jalgadesse jõudev soe veri jahtub kokkupuutes külmade pindadega ning liikudes tagasi südame poole jahtub nüüd kogu keha. Kaitseks kogu keha alajahtumise eest eemaldatakse järk järgult meie eenduvate kehaosade vereringe ülejäänud vereringe süsteemist (#sinisedvarbad)

Mis siis teha?

Mõtleme korra kuidas metsloomad paljajalu toime tulevad. Esiteks on neil jalgade verevahetus palju efektiivsem. Teiseks, erilise kohastumisena, suundub neil jalgadesse juba jahedam veri, soojus talletatakse ennem vastavas soojusvahetis. Tagasi südame poole liikuv veri soojendatakse selles “soojusvahetis” uuesti üles. Ringlusesse tagasi ei pääse jahtunud veri. Umbes nii. Kolmandaks on loomadel paksud tallapadjad, millele talveks paljudel juhtudel kasvavad täiendavad karvavoodrid – talvesaapad. Neljandaks nende pindmistel jalgade veresoontel on arvatavalt võime külmades tingimustes rohkem “peituda”. 

Kokkuvõttes – loomad ei kannata külmunud jalgu paremini välja vaid nad on külmumise vältimiseks kohastunud. Nii, et ka meie ei pea kannatama, me suudame samuti kohastuda!

Kõigepealt, kuna vesi on hea soojusjuht (ka külmajuht ), siis tuleb niiskus hoida jalgadest eemal. Seega valikusse jäävad kummikud või veekindlad matkasaapad. Kuna ka kumm läheb külmaks, siis – voodriga kummikud. Ei jõua keegi kõiki toodetavaid jalavarje ära proovida ja ei sobi kõigile kõik ühesugused asjad. Seega, et mitte soovitada kallist ja vale, soovitame odavat ja toimivat.

Kui satud pigem harva metsaradadele, siis Lemigo (Poola) kerged õhulised kummikud on head küll, nende soojusjuhtivus on väike ning sees on neil ka hea vooder. Neid müüakse igas ehitus- ja kalapoes kümnes erinevas versioonis hinnaga 20-40 eur. Need on soojad ja vastupidavad ning ülikerged. Ainuke mida nad oma õhulise konstruktsiooni tõttu pelgavad on teravad püstised oksad.  Kummiku puhul peab pigem vaatama, et ülevalt vesi ja sodi sisse ei pääseks, ehk miski laiem säär või sääris võiks katta kummikusuuet.  
Matkasaapa puhul tuleks enne räätsamatlae tulemist veenduda, kas su saapad on ikka vähemalt pahkluuni veekindlad. Kindlasti tasuks neid enne räätsamatka vahatada.

Sokid on villavennad

Nemad peaksid tagama suurt kontaktsurvet saavale jalale võimalikult suure  õhupuhvri saapa ja jala vahel. Seal talletub soe õhk.
Räägitakse, et core tex voodriga saabaste sisse ei tohi villast sokki panna, kuna villa kiud pääsevad core texi õhuavadesse ja hakkavad niiskust siis sisse transportima. Me siis pole proovinud panna, nii et ei tea, kas see on tõde. Kummikusse võib.
Muus osas on igasugu tehnilisi ja tavalisi sokke, paksemaid ja õhemaid, võta üks ja pane jalga (ja siis teine teise jalga). Igal juhul, ja eriti kummikuga, peab sokilahendus olema selline, et kummik ei rulliks sokki jalast maha. Samuti peaks kummiku ja soki vahel olema täpselt nii palju õhku, et saabas ei pigistaks ning samas ka ei loksuks (villid!). Seega kasvõi 3 paari sokke üksteise otsa või jämedamat sokki kombineerida peenemaga – peaasi et ei loksuks ega pigistaks ei sokk ega saabas. Olen teinud ka sellist trikki et pannud paksemale talvesokile peale õhema, teinekord isegi niidisoki. Tundub, et nii on soojem, kui teistpidi, ilmselt tekib miski vajalik õhupuhver. Ka ajalehed on minu kummikutes ja saabastes aeg ajalt abiks olnud esmase niiskuse püüdjana või siis lisaisolatsioonikihina.

Kindlasti on abiks ka kevadest sügisesse paljajalu paterdamine. Hoolitse jalgade eest, hoia nad puhtad ja kuivad.

METROPOLIST 

Võiks öelda, et kui jalgadega on korras, siis ülejäänud on juba palju lihtsam.

Inimesel on rumal komme füüsilise aktiivsuse korral läbi naha vedelikke väljutama hakata. Füüsilise koormuse vähenedes või temepratuuri langemisel muutub see vedelik kehapinna vastas aga külmasillaks, mis võimsalt jahutab meie esmast kaitsekihti – nahka. Seega:

Ei higista, ei külmeta!

Ehk siis, kuna kehatemperatuuri me nupust parajaks keerata ei saa, siis on meil kaks võimalust:
1. Hoida olemasolevat 36,6 kraadist kehasoojust riiete sees võimalikult hästi kinni.
2. Tuulutada võimalikult hästi

Enamasti toimib nende kahe kombinatsioon vastavalt tegevuse aktiivsusele ja väliskeskkonna tingimustele. Seega ikkagi saame paigaldada oma riietusse termoregulatsiooni nupud. Nendeks on tuulutusavad ehk pop-up isolatsiooni vähendamise ning suurendamise lahendused.
Paigalda endale sundventilatsiooni süsteem – tuulutusavad ning võrkvoodrid üleriietel. Liigutamisel riided liiguvad ja võrgu vahel käib õhutõmme, samuti tuulutusavades. Nii liigub niiskus ja liigne kuumus välja ja värsket õhku peale. Kõige lihtsamad tuulutusad on ka jope lukkud või vahekihi (fliis, sviiter) poollukk rinnakul, sealt edasi avatavad jope kaenlaalused ning samuti avatavad lukud pükste reitel. Kui lisad veel niiksust kehast eemale suunava matkapesu, siis oled võitmatu valmis. Kokkuvõtteks – ole lihtsalt reguleeritav. Klapid lahti, klapid kinni.

Soe pesu?

Sooja pesu aeg saabub umbes samal ajal, kui tunned, et võiks mütsi ja kindaid proovida. Temperatuuri vahemikku siin anda ei ole lihtne, sest teinekord võib viluda tuule ja vihmaga rabalage +16 tunduda külmem kui -10 vaikne ja päikesline metsarada. Igaljuhul alumiseks kihiks ei sobi põrandamopina toimiv imav materjal, näiteks puuvill.

Ehk mida vähem niiskus imab, seda parem. Meriinovillaseid asju on õhemaid ja paksemaid, vastavalt vajadusele. Aga abiks on ka muud odavamad tehismaterjalist spordipesud. No ja lõpeks, kui lähebki puuvill, siis tuleb lihtsalt niimoodi liikuda, et ei higistaks ennast märjaks enne matka lõpuspurti. Ütled siis rännakul karjajuhile, et mul on täna puuvill, teeme tasakesti. Vaata, mis näo teeb.

Dressid ja teksad matkal

Pesu peale võiks käia püksid, mis tuult läbi ei lase. Oi neid lahedaid heledaid dresse, ütle mul kus sa nad said. Jah, ikka juhtub et need moodsad paksud puuvillased dressipüksid tulevad matkale ja ikka juhtub, et kogu see paks puuvill saab haljast vett täis nii, et püksid kukuvad selle ämbritäie vee tõttu vägisi ise jalast ära. Teksad on teine “vana hea lahendus”. Nagu nimigi ütleb sobisid need algselt kõige paremini Texase kuivas kliimas tegutsevatele cowboydele tööpüksteks või siis California kullakaevandustesse. Meie niisketes oludes on teksad küll paremad, kui pehmed puuvillased dressid, kuid siiski samuti niiskust imavad ja külmad. Parem siis juba osta päris tööpüksid jalga, mis on meie kliimas töötamiseks loodud. Või tuulekindlad dressipüksid (võrkvoodriga nt) pesule peale. Või siis juba spetsiaalsed matka- kala- või jahipüksid. Kahe viimase valiku hulgast leiab tihti soodsama lahenduse, kui spetsiaalsete matkapükste riiulist. Viies variant – mine militaarpoetuurile äkki näkkab hoopis seal.   

PAKSUD JOPED, PAKSUD KAMPSUNID JA PAKSUD SALLID

Looduses liikumine on aktiivne tegevus, räätsadel rabas liikumine veel veidi aktiivsem, kui tavamatkamine. Liikumisel keha toodab soojust. Seda hakkab üle jääma. See tuleb ära anda!

Seega, kui hommikul veel mitte täistuuridel toimiva vereringega õue minnes tundub, et tuleb matkale panna selga kõige paksem jope ja selle alla kõige paksema ja kõrgema kraega kampsun ja sinna peale kõige paksem ja pikem sall, siis ära seda tee, sa sulad üles. Neid pakse asju pole seljast ära võttes ka kusagile panna. Kõrge krae ja paksu salli asemel toimib torusall. Paksu jope asemel üks keskmine (õhukese voodriga) tuulekindel jope ja selle all pigem õhuke või keskmine fliis, sviiter vms mitte puuvillane vahekiht. Igaks juhuks võid ju seljakotti ühe täiendava vahekihi panna. Paksemad riided on laagrisse jäämiseks või puhkudeks, kui matkale on planeeritud üle 30 minutilisi pause.

Ja vihma eest taskusse kasvõi kõige odavam vihmakeep, see aitab ka ilma vihmata tingimustes kehasooja veidi hoida.  

Kokkuvõttes, kui sa lähed loodusesse, siis toimi nagu loom, ole kohanemisvõimeline, ole reguleeritav
ja enda eest hoolitsemisele orienteeritud!
Nii naudime!