Möödunud on juba pea 15 aastat, kui me esmakordselt kohtusime, aga meie suhe on ikka tuline, kui tulesüda. Räätsad ei ole minu jaoks kindlasti ainult vahend kuhugi jõudmiseks. Samas ei ole räätsad ka pelgalt eesmärk omaette, et pean lihtsalt räätsadel käima, sest see on lahe. Räätsad on midagi palju enamat, nad on nii vahend, kui ka eesmärk omaette, aga võibolla veelgi midagi enamat. Räätsad on elus.

Soorajad või lumekingad, nagu räätsasi samuti kutsutakse, need on kui pilet vabaduse aega, kuhugi sinna, kus kõik lood kunagi algasid. See oli aeg, kui inimene astus siin ürgsel Eestimaal alles oma esimesi samme ning suuremalt jaolt mujalgi kummardus veel sügavalt looduse väe ees. Siis kui kõigile ja kõigele oli veel ruumi ning inimene ei laiutanud kõigi teiste arvelt üle terve maa. See aeg jääb 10 000 aasta taha, mil siinmail asendusid silmapiirini laiad soised tundrad aegamisi sügavate taigalaantega.

Niisiis räätsadele astudes astun ajakapslisse, mis viib mind rännakule neile puhastel ajaväljadele, kus puudub arulage kultuurikiht oma parandamatu saasta ja sajatustega. Siin puudub lodevus ja peenutsemine, suhtlus käib silmast silma ja võitlus hammas hamba vastu. See on aeg ja ruum, kus kõik on üsna võrdsed ning kus kõik elav lävib omavahel harmoonias, lugupidamises ning samas ausas otsekohesuses, ilma veiderdamata. Tõeline Metsik Lääs, selle kõige ürgsemas ettekujutuses.

Räätsad kannavad mind alati ikka ainult ühes suunas. See suund on elementide meelevalda ning tänapäeva kultuuriruumi täielikku perifreeriasse ehk ääremaale kuhu tsivilisatsioon ei ulatu. See tung käia ära, tagasi inimese algses kodus – looduses, valdab väga paljusid meist endiselt. Eks ole ju tsivilisatsiooni tsentrit tabanud talisupluse kultus näide sellest, kuidas kogu urbaniseerunud kultuurikese tunneb aina enam sügavat igatsust ürgse looduse sügavast puudutusest – elementide meelevallast ja ellujäämise eufooriast. Need kaks – talisuplus ja rännak räätsadel looduse sügavamasse eraldatusesse, on minu arust natuke nagu üks ja sama. Meie keha ja meel igatseb mälestusi meie pikimast ja karmimast ajaloost. Tõsi, talisuplus on omamoodi  kähkukas, mis leevendab seda loomulikku geeneetilist sõltuvust kõige kiiremal võimalikul moel. Räätsadel või jääauku – meie ürgmällu on talletatud sage ning pikaldane nälja ja külma talumine elementide meelevallas ning selle järgnev võimas leevendus ning pääsemine – ellujäämiseufooria.

Jätkame räätsadel, millele astudes avaneb meil võimalus külastada maailma, kus need tuhandeaastased katsumused kõik kord õnnelikult ületatud said.  Lumi ja räätsad, nende kahe kombinatsioon laseb meil perifreeria ja kultuuriruumi vahelisse tollitsooni jõuda enne, kui ihusse antud ramm lõppeb. Sõna otseses mõttes nad kannavad meid üle tänapäeva ja mineviku väljade vahele jäävatest lõpmatutest mülgastest. Räätsadel rühkides on pärast kahe maailma piiri ületust teinekord isegi veel alles hulk energiat liikumaks lumeväljadel kusagile tolle algse maailma südame suunas. Need hetked seal ja saabuvad staadiumid on täis sügavalt ürgset laengut, mida peab lihtsal kogema. Rääts teeb raskesti ligipääsetavad nurgatagused kergemini kättesaadavaks. Ja neis ligipääsmatuis nurgatagustes see piiripunkt just ongi. No vot, ja siit, maailma serva pealt, on tõepoolest hea korraks taas vaadata tagasi sinna aastatuhandete taha, kust meie teekond kunagi algas. See on ütlemata suur vaade ja eufooriline tunne, rääkimata sammudest, mis me siit veel edasi ehk tagasi nende vanade heade puhastele ajaväljade suunas saame astuda. See on nagu koju jõudmine, pärast aastatepikkust kodutuna ekslemist. Igatahes kuuluvad räätsad ja meie tänased sood kokku nende aegade algusest siinmail. Räätsad muidugi koos inimesega, keda nad on saatnud tema varastest rännakutest alates.

Oma traditsioonilises vormis on räätsad ju üks raam ja selle sisse põimitud võrgustik. See raam justkui tähistaks mingit jahimaad või kultuuriruumi või ajastut. Raami sisse põimitud rütmiline võrgustik aga selle ruumi radasid ehk selle maailma võimalikult harmoonilist kasutust ning kogu sealse elu läbipõimitust. Seega rääts, olles üheltpoolt liikumisvahend, on ka jahimaade peegelpilt ehk maakaart või hoopis sootuks meeldetuletus ja legend aja ja ruumi seotusest ja kogu sealse elu omavahelisest põimitusest. Varasemal ajal omistati ikka tarbevahendile hingelaadne olem, tema kujule ja vormile palju laiem põhjendatud seletus, kui pelgalt praktiline kaalutlus. Selle olemiga hea läbisaamine tagas ladusa koostöö, veidi viletsamal puhul aga äpardused ja ebaõnne…

Niiviisi siis jõudsimegi algusesse tagasi, sinna, kuhu räätsad justnimelt võimaldavad ning lausa suunavadki meid astuma. Kas me jõudsime ka äratundmisele, et räätsad võivad ikkagi olla sama palju eesmärk omaette, kui lihtsalt vahend kuhugi jõudmiseks? Kas me mitte ei jõudnud arusaamisele, et räätsad on nagu vahemehed maastiku ja sellel maastikul astuja vahel. On ju nad traditsiooniliselt tehtud sellel maastikul kasvanud puudest ning kandev võrgustik punutud sellelt maastikult päris loomanahkadest. Räätsad ise teavad ja tunnevad siinset maastiku hulga paremini kui inimene.  Ja nagu animistlikule käsitlusele kohane – me ei tohi rääsasi riiulisse unustada, muidu võivad nad pahaseks saada. Või oli see hoopis nii, et ega inimene ei pane räätsasi jalga, ega otsusta millal ja kuhu minnakse, ikka räätsad viivad ja toovad. Räätsakandjal on vaid illusioon 😊
Laseme siis räätsadel end kanda piiritsooni ja illusiooni või ehk ikkagi tegelikkusesse ja meie päriskoju.