Indiaanirahvaste iidsetest tarkustest lookas riiulitelt leiab peatükke kividest. Kivid teatakse olema maailma vanimateks elusolenditeks. Esmakordselt selle kummastava tõdemusega trehvates paistab lugu pigem muinasjutu või müüdina. Liiga absurdne ja hoomamamatu. See ei saanud tõsi olla, et keegi nägi kivi elusana, targana, iseloomuga… Ometi jäävad aastateks need lood meelde, ilmuvad jälle mõtteisse kuid arusaamist ei tule. Midagi ses segases loos Elus kividest saadab aastaid pisut häiriva varjuna. Kuidas said need uskumatud lood algaine? Kus ta siis elus on?

Meil on ju ka hiiekivid, ohvrikivid, liukivid, ravikivid… Aga nendegi lugude rääkijad paistavad täna pelgalt (aja)lugude rääkijad, kui et päris kivilausujad. Mine ise kivi juurde, ütle: „tere kivi, kuidas läheb?“ Vaikus. Uuri siis kivi vasakult ja paremalt ja proovi ikka veel juttu teha, et nii ja naa. Pane kõrv vastu kivi, et äkki sosistab midagi. No ei sosista. Kärsitum läheb minema, tunneb pisut piinlikust, et üldse kivilugu uskuda proovis. Jama puha. Arusaajam inimene ehk adub ja loodab, et ju väärikas kivi, kes siin aastatuhandeid seisnud, ei peagi lobisema hakkama juhuslikult läbi astuva ühepäevaliblikaga. Kontakti ei saa kumbki. Tuppa ära lähevad mõlemad.

No miks me siis ei saa jutule, eestlane olla ju Euroopa indiaanlane. Peab saama. Mis meil teismoodi on, kui paarisaja aasta eest põlisel Põhja-Ameerika rändaval pärimaalasel…?

Meil ei ole preeriat, pole simapiirini ulatuvaid lagedaid. Me ei rända, ei liigu päevast päeva piiritutel loodusmaastikel. Meil ei ole mägesi lõputu kivikülviga, pole kanjoneid ja kõrgusi. Me ei käi mööda kive, ei pea kividel otsima paremat pidamist ja kindlamat rada. Pole otsest vajadust kividele päevast päeva otsa vaadata. Meil siin rammusa musta mullaga ja lokkava rohurindega maal ongi kividega kokkupuuted liiga juhuslik. Dialoogi tekkimiseks on kohtumised liiga põgusad ja pealiskaudsed.

Olen Lapimaal rännakul. Päevad Lapimaa kõrgetel, lagedatel ja kivistel nõlvadel raske seljakott seljas selgitavad mõndagi. Kive leidub igas mõõdus ja vormis, alustades pisikesest klibust, turnides üle mitmesajakiloste ja tonniste munakate ning puhates ümbritsetuna hiiglaslikest kaljurahnudest. Iga päev, tõusudel ja langustel, kivide peal ja vahel jalale kindlat tuge otsides, libisemist ja jala väänamist ära hoida püüdes, mägiojasi ületades kivilt kivile hüpeldes, kaljuseintest ümbritsetuna. Puid pole, kivid on peategelased. Iga rändaja on siin sunnitud kividele sügavalt silma vaatama. Püüad vaadata läbi kivi, kas ta on ikka piisavalt kindel jalga toetama, ega ta veere, proovid ja juba järgmine samm ja jälle vaatad pingsalt järgmist kivi. Kõnnid, hommikust saab tuuline keskpäev, orust mäehari, klibust munakad ja jälle klibu. Päev jõuab õhtusse, silme eest on läbi vilksatanud sadutuhandeid kive, sadadega oled olnud kontaktis, hinnanud nende sobilikust sammu sättimiseks, kusagil sisimas lootnud ja palunud et kivi kannaks. Teine päev kordub kõik taas kordmuatus võtmes. Kividel millele otsa vaatad on tekkinud näod. Avastad, et grupiti esinevad kivid on erineva värviga ja kujuga nagu erinevad kivihõimud. Kolmas päev. Ise ka ei usu, et kõik on nii edukalt läinud, pole väänanud jalga, pole kukkunud, oled üle nende kivide roninud juba üle poolesaja kilomeetri. Õhtuks näed selgelt kividel nägusi, kõigil erinevad, suuremalt jaolt positiivsed ilmed. Mäeharjale rühkides saadab vasakul silmanurgas teekonda sügav jõeorg tiheda kivikülviga. Ühel hetkel tundub, et kivid liiguvad, kõnnivad mulle vastu, mina aga seisan. Jõuame laagriplatsile.  Üks suur kalju laagriplatsi põhjaküljel on pikutav hiiglane, idapoolses kaljuansamblis aga naisterahva profiil, lõunas sirutub rahupiip. Ei pea olema erilist kujutlusvõimet et neid näha. Need on siin. Selgelt.

Tagasipöördumise hommikul lähen matkaonni lähedusse jalutuskäigule. Ületan mägioja kivilt kivile hüpeldes. Kivide vahel üritab pakku pääseda väike forell. Tärkab jahimehe kirg, kolmas löök matkakepiga uimastab kala. Söögiks on ta pisut väike, pealegi söögipuudust pole. 

Mõni aeg hiljem tagasi üle jõe onni poole hüpeldes läheb just kala tabamise koha peal kivi, mis enne kandis nüüd jala all ootamatult veerema. Jõgi kastab jala poolde põlve märjaks, matkasaabas on läbimärg. On tudramatkalt tagasipöördumise päeva algus märja saapaga… 

Kivid on maailma vanimad elusolendid.