Trummirännak ja tunnustus pealinna rahvale ehk 6.-8. september 2017

Täna olid külalised – Ain viis Preeriakojas läbi trummirännaku. Lühitutvustus võiks olla sedasi: Trummirännak viiakse läbi tipis, osalejad pikutavad seotud silmadega ringis lõkke ümber. Eelneb konkreetne asja tutvustus, instruktaaž osalejatele, tseremoniaalsed pöördumised ja siis mõnekümne minuti jooksul teatud sagedusel trummirütm. Trummirütm viib osalejad väikesele rännakule. Rännaku õnnestumine sõltub läbiviijast, osalejatest ja kohast, kus seda läbi viiakse. Kui asi õnnestub pääseb osaleja erinevatesse kummalistesse paikadesse ja kohtuma erinevate tegelastega. Teekonnal on eesmärgiks saada vastuseid küsimustele, millised enne rännakule asumist enda jaoks valmis pandi. Pikemalt siinkohal ei seleta, kel huvi võtku aga ühendust, saab Ainiga kokku viidud ja korraldatud. Mina igatahes käisin kenasti ära taas. Aitäh!

Tuleme argipäeva tagasi.
Nüüd on kuus ööd püstkojas elatud, viimased neli neist üksinda. Esimeste päevade õhin ja kolmanda päeva mõõn on möödas ja juba ongi peaaegu et kodune tunne. Aga, et kuidas need hommikud näiteks välja näevad? Kuidagi nii – ärkamise ajad kell 7:00-7:30 ajal. Kui tunne on hea siis magamiskotist välja ja otse telgist välja, väike sörk ja võimlemine, et hommiku kaste ja kargus karvu kohe turri ei ajaks ja siis jõkke.

Kui nii hea tunne ei ole, siis kotist välja ja riided selga. Mõlemal puhul on järgmine käik jalutuskäik – koju 400m – lapsed vaja ikka ilusti kooli saata. Hommikusöök tuleb ka veel kodus. Tuleb tunnistada, et osade toidukordade “valge mehe” kandilise kodu ümaralt pliidiraualt näppamine jätab rohkem aega muudeks päevatoimetusteks. Soolocampingu tingimustes pidevalt lõkkel toidu valmistamine võtaks lihtsalt ebarentaablilt palju aega. Töid ja tegemisi on aga palju ja päev on juba paras jupike. Üks vähe suurem muudatus on ka sündimas Preeriakoja laagriplatsil, lähipäevil saab loodetavasti näidata. Aga siiski, ühe tõelise matka-/indiaaniköögi nädala teeme veel saabusa 24 tipipäeva jooksul ära. Eksju.
Neljapäeval oli aga näiteks vaja paar kolm tundi Tallinnas viibida. Paari tunni jooksul jalgsi Mustamäe ja Pääsküla kandis liigeldes kasvas iga minutiga austus ja aukartus pealinna elanike suhtes. See mürafoon ja heitgaaside kogus, mida pealinnlased iga päev tuima näoga taluda suudavad on tunnustust väärt. Need muidugi, kes autoga liiguvad ja parklast paari sammuga majadesse varjule saavad, need ei lähe eriti arvesse. Aga need noored ja vanad ja keskmised, kes tõesti jala toimetavad – Respec, haruldane kohanemisvõime! Metsikus looduses veedetud päevad – niiskus, öine pimedus, putukad-mutukad, jahedus ja lõkkesuits on selle kõrval naljamäng. Tean paljusi teist, kes pelgavad loodusse tulla matkama, et kuidagi ebamugav ja ohtlik on. Käisin kontrollisin ise üle ja võin julgelt öelda: no worries,  te kõik olete ellujääjad, pealinnas on 100x suurem tõenäosus millegiga väga valusalt pihta saada või mõni haigus koju tuua. Nii, et julgelt metsa, rappa, sohu!    

Puid 23.septembri tipitseremooniaks. Tule osale!

Täna pimedas tagasi preriasse