Ööbimine indiaanikülas
Kuula Maad ja Tuuluta skalpi.
Ainulaadne ööbimine, mis viib sind looduse südamesse ning pakub erakordset kogemust. Kujutle end indiaanihõimu liikmena, kes naudib lihtsat ja rahulikku elu, ümbritsetuna ürgsest loodusest, kus saavad kokku iidsete kommete tarkused ja looduse jõud.
Indiaaniküla majutus kutsub sind elama autentsetes indiaanitelkides, mis on hoolikalt valmistatud traditsiooniliste materjalide ja tehnikate abil. Ümbritsetud salapäraste metsade, lõõgastavate jõgede ja omanäolise maastikuga, pakub see paik ideaalset võimalust põgeneda linnakärast ja taasavastada oma sisemine rahu.
Õhtuti koguneme ümber lõkke, et nautida tähistaevas ja kuulata iidseid lugusid, mis on põlvest põlve edasi antud.
Indiaaniküla majutus on ideaalne neile, kes soovivad kogeda midagi tõeliselt erakordset – siin saad ühendada end loodusega, õppida austama maad ja taimevaimusid ning leida üles oma südames peituv indiaanihõimu liige.
Indiaanikülas ööbimine on rustikaalne ja omamoodi. Tuleb hakkama saada mugavusteta, millega oleme tavapärastes majutuskohtades harjunud. Kuid unustamatu kogemus on garanteeritud.
Küsi pakkumist!
Ööbimine tipis
Ööbimine preeriaindiaanlaste kaasaskantavas kodus on unikaalne kogemus. Hea ja mõnus uni on garanteeritud.
Hind kokkuleppel
Aastaringselt
Jurt glämping
Tipi - preeriaindiaanlaste kaasaskantav kodu.
Tipi oli preeriaindiaanlaste mobiilne, tuule- ja vihmakindel, lume ja külma eest kaitsev, ning kuumas meeldivalt jahe elamu – püstkoda. Sõna algupära on Dakota ti-pi, mis tähendab kohta, kus elatakse. Algupärased tipi’d olid õmmeldud kokku kuni 15 piisoninahast.
Kinnitades sellise suure ilmasikukindla katte 12-20-le latile moodustus ümara põhjaplaaniga koonusekujuline eluruum. Veel 150 aasta eest oli see kaasaskantav elamu Põhja-Ameerika tasandikel rändavate inimeste parim võimalik elamu.
Küttekehaks ja pliidiks elav tuli koja keskel, magamisasemeteks enamasti nahad koja põrandal.
Tipi uks avaneb idakaarde – sinna kust tõuseb uus päev. Tipi ise kehastas naisolevust, kelle rüppest koja elanikud sündisid aina uuesti igasse uude päeva.
Kui pärast päevatoimetusi koguneti õhtul taas tipi kaitsvasse rüppe püha lõkketule ümber, siis teati et üks kordumatu elu on jälle elatud – üks päev on läinud. Ja kui taas päike tõusis, siis asuti jälle tänulikkuses elama ühte elu, laskmata end varasemate päevade võimalikest ebaõnnestumistest ja vigadest liigselt häirida – uus päev, uus võimalus.
Nii väärtustati iga päeva ja hetke kordumatust elus ning püüti elada julget, ausat ja täisväärtusliku elu alati teinetest ja Maad austades.
