Meist lähemalt
Meie lugu sai alguse...
Preeriakoda avati 2009. aastal, kuid meie lugu sai alguse palju varem. See on inspireeritud inimeste loost, kelle sammuloendajaks oli silmapiir ning töönädala suurimaks saavutuseks ellujäämine, oma nooremate ja nõrgemate kompromissitu kaitsmine ning nende arengu toetamine. Suur teekond.
Indiaaniküla esindab inimese viimast, vaid paarisaja aasta tagust, pea tervet maailmajagu hõimavat loodusrahvaste kultuuri ja teadmisi. See pakub meile vahetut ja rikkalikku teadmist inimese looduslähedasest elust.
Preeria on viimane suur küttidest-korilastest hõimude asuala, mis tõestab, et maailma vanima elatusviisiga inimesed polnud sugugi primitiivsed. Preeria kultuuris on palju, mida tänapäeva inimene oma tehismaailmas kerkivate murede keskel aina imetleb ja austab.
Tipi on kõige suursugusem ja põnevam rändavate loodusrahvaste elamu – telgimaailma Cadillac. Tipi süda on lõkketuli, päike, ning ümber lõkke helkivad kaaslaste silmad, tähed. See sümboliseerib päikesesüsteemi.
2005. aastal kerkis esimene tipitelk Preeriakoja pealiku lapsepõlve mängumaade kaugeimasse nurka. Pealik oli tippsporti tehes kümme aastat pealinnas veetnud, kuid lõpuks tõi ürgne kutse teda ikkagi tagasi. Ta veetis siin taastudes ja akusid laadides üha enam aega.
Koos vana suure ja raske Singeri õmblusmasinaga sündis 2005. aastal Preeriakoja esimene tipitelk, mille õmblemine oli suur saavutus inimesele, kes varem oli vaid paar nööpi särgi külge õmmelnud.
Paar aastat hiljem oli püsti juba 3 tipitelki. Aastal 2009 avati see imeline oaas, metsik lääs, kõigile, kelle sees hõõgus sama ürgne kutse. Alates sellest on pealiku käte vahelt Eestimaale juba üle saja tipitelgi rännanud.
Preeriakoda on üks vanimaid loodusturismi ettevõtteid Eestis. Kuigi paljud teised ettevõtted on tulnud ja läinud ning mõned on kasvanud suureks konveierlintidel jooksvateks loodusturismi kombinaatideks, on Preeriakoda jätkanud oma tee käimist.
Marko
Preeriakoja indiaaniküla ülesehitaja, kes lapsest saati on midagi otsinud kivide alt, jõgede põhjast, taimede seest, loomade hingest – joonistanud ravimtaimi ja loomajälgi kümnetesse vihikutesse – püüdnud kogu looduse müsteeriumi aina lahti muukida.
Sukeldunud 15 aastaks pealinna tippspordi radadele ning naasnud tagasi metsade, soode ning rabade rüppe. Esmalt suuremalt jaolt fotoaparaadiga metsloomade jäljeridadele, hiljem aga ka jahimehena.
Marko püstitab vajadusel üksinda tipisi, veab kilomeetrite kaupa rasket matkakelku, lõhub puid, teeb üles laagrilõkked. Ja vajadust on.
Marko õmbleb tipisi, varub, laasib ja koorib latid, korraldab matkad ja tegevused laagriplatsil. Mõtestab indiaanirahvaste elu, katsetab enda peal, kõrvutab kohaliku kombestikuga. Vahendab külalistele loodust pärismaalase pilgu läbi.
Hoiab Preeriakoja indiaaniküla võimalikult eheda ja looduslähedasena.
Kuldar
Vajadusel paneb üksinda tipi püsti, veab kilomeetrite kaupa rasket matkakelku, lõhub puid, teeb laagrilõkke. Seda kõike aga ainult tungival vajadusel.
Kuldar on pigem icebreaker ehk jäämurdja – kui seltskond on võõristav ja inimeste vahel on jääsein, siis ta lihtsalt kaotab selle ära, nii et keegi ei saa aru kuhu see sai.
Samas suudab ta vabalt näiteks kõige raskematel matkalõikudel ära kadunud lootuse ja rõõmu paari lihtsa manöövriga tagasi võluda. Kuldar on ka vägev mängujuht ja DJ.
